Üks kõigi aegade suurimaid skulptoreid on lõpuks ometi saanud oma muuseumi. Camille Claudeli muuseum avas äsja oma uksed Nogent-sur-Seine'i linnas, tund aega Pariisist eemal, ja see on pühendatud varjupaiga hüljatuna surnud skulptori loomingule, kelle tööd pidid aastakümneid ootama, et neid lõpuks tunnustataks kui üht kõigi aegade suurimat skulptuurinime.
Muuseumi kollektsioon ulatub Camille'i esimesest, 1882. aastal eksponeeritud teosest kuni tema viimaste pronksskulptuurideni 1905. aastal, mil hakkasid ilmnema esimesed psüühikahäirete tunnused, mis saatis teda kuni elu lõpuni, 78-aastaselt 1943. aastal.
Vaata ka: Kampaania koondab fotosid, mis näitavad, kuidas depressioonil pole nägu
Kogumik sisaldab ka 150 tööd teistelt tema ajastu kunstnikelt, et rõhutada Camille'i originaalset ja erakordset andekust ning seda, kuidas kaasaegsed teda mõjutasid.
Kahjuks on võimatu kirjutada Camille Claudelist, ilma et peaks mainima tema traagilist ajalugu ja tema keerulist suhet Auguste Rodiniga.
Olles olnud "moodsa skulptuuri isa" assistent ja armuke, jäi Camille'i talent - ja seega ka tema vaimne tervis - lõpuks varju nii Rodini tunnustuse kui ka valitseva machismi tõttu, mis takistas naise võrdväärselt suureks kunstigeniuseks pidamist, ning moraalse hinnangu tõttu, millega ühiskond Camille'i armukese staatuses hukka mõistis.
Rodini skulptuur Camille
Oma elu viimased 30 aastat ei olnud Camille'il praktiliselt ühtegi külalist selles hooldekodus, kus ta elas, ja kuigi tal oli mitu korda diagnoositud, et ta võiks naasta ühiskondlikku ja pereellu, elas ta lõpuks kuni oma surmani psühhiaatriahaiglas.
[youtube_sc url="//www.youtube.com/watch?v=ibjPoEcDJ-U" width="628″]
Camille'i lugu illustreerib teravalt, kui tõsise punkti võivad machism ja sooline ebavõrdsus jõuda - nii suure kunstnikule oma muuseumi pakkumine on esimene oluline samm - olgu see esimene paljudest, et tulevikus oleksid sellised sammud vaid viited hämarale minevikule, mida enam ei eksisteeri.
© pildid: reklaam